AJALUGU
Viirelaid - ajalooline nimi Paternoster (ladina keeles "Meie Isa")
Esimest korda mainitud 1556 aastal Asukoht: Muhu vald, Saare maakond Pindala: 81ha Kaugus mandrist/suursaarest: 3,9km Kuivastust, 4,1km Virtsust Elanike arv: inimtühi Saare asukad on olnud tuletorni vahid ja teised seotud teenistujad. Viirelaid on meresõitjatele ammu tuntud orientiir, mis juhatab lõuna poolt tulijaile teed Viire kurgu kaudu Väinamerre. Viirelaiu ja Virtsu poolsaare vahelisse Viire kurku sisenedes oli vanal ajal kombeks lugeda meieisa palvet. Viimaste andmete kohaselt seisis esimene hädapärane navigatsioonitähis (erepunane torn) Paternosteri (ld k meie isa) laiul juba aastast 1836. Uus puidust torn rajati 1857. aastal. Kuna puittorn vajas tihti remonti, siis otsustati ehitada uus metallist torn. 1880. aastal alustati torni, valvurimaja, sauna ning kütuselao ehitamisega; kompleks valmis 1881. aastal. Katlaplekist 10,5 m kõrgune torn koosnes kahest silindrist, mille vahele oli paigutatud keerdtrepp, mis ühtlasi tugevdas konstruktsiooni. Viirelaiu tuletorn on Eestis teadaolevalt vanim metalltuletorn. Pärast Teist maailmasõda kõrvaldati tugevasti vigastatud tornilt toeribad ja malmkonsoolid ning torn kaeti väljastpoolt 10–12 cm paksuse betoonkestaga. 2002. aastal tuletorn remonditi. Tänapäeval on Viirelaiu tuletorn punase laternaruumi ja rõduga silindriline metalltorn. Tuletorn oli algusest peale plinktuledega. Selle jaoks oli olemas vastav pöörleva ekraaniga mehhanism, mis töötas kellamehhanismi põhimõttel: osutile kinnitatud raskus vändati võllile, mis alla vajudes pani kogu süsteemi tööle. Laterna pöörlevat ekraani käitasid raskuspommid. Et tuletorn oli suhteliselt madal, siis viidi pommidele suurema langemistee saavutamiseks sisemise silindri osa ligi kahe meetri sügavusele kivivundamendi sisse. Osaliselt on kirjeldatud mehhanism tornis säilinud tänapäevani. Nõutava tule tagas tuletornis algul kahe tahiga Moris-tüüpi petrooleumilamp, alates 1898. aastast töötas süsteem atsetüleengaasil ja lõpuks elektritoitel. Elektrienergiat saab tuletorn praegu päikesepatareidest. Kompleksist
Tuletorniga samal ajal ehitati valmis ka ülevaataja elamu, saun, kelder, kaev, petrooleumiait ja kuur. Udusignaaliks oli kell, mis asus algul elamu katusel, hiljem tuletorni rõdu all. 1938. aastaks oli tornikehand värvitud vertikaalsete punaste ja kollaste vöötidega. Teises maailmasõjas 1941. aastal said tuletorn ja teenindushooned tugevalt kannatada. Torni kere oli läbi lastud ja laterna- ruumi kuppel ülevalt alla kukkunud.
Sõjajärgselt eemaldati tuletornilt kontraforsid, metallist kehand kaeti raud- betoonist ümbrisega ning paigaldati uus rõdu ja laternaruum. 1960. aastatel ehitati kompleksi juurde generaatorihoone. Tuletorni kompleks on säilinud küllaltki terviklikult – teenindushoonetest on alles 19. sajandil ehitatud elamu, saun, petrooleumiait ja kelder ning 20. sajandi teisel poolel rajatud generaatorihoone, ladu ja nautofoni mast. 1995. aastal viidi tuletorn üle päikse- ja tuuleenergial töötavale automatiseeritud valgus- ja kontrollsüsteemile. 2001. aastal tehti tuletornis remont ja paigaldati uus laternaruum, kuid latern jäi endiseks. |
Elanikest
Saaremaalt Laimjalast pärit Gabriel Grigorjev oli tuletornide ülevaataja - 19. sajandi lõpuni Virtsus, seejärel Viirelaiul. Tal oli viis poega ja neli tütart. Vanim poeg Mihkel töötas kuni 1931. aastani majakavahina Suurupis, Roman Narva-Jõesuu, Vaindloo ja Mohni tuletornides. Peeter Viirelaiul, Abrukal, Noarootsis ja Kihnus. Peetri surmaga 1970. lõppes Grigorjevite majakavahtide dünastia
|